Mul on tegelikult väga hea meel, et selle töö vastu võtsin. Mõnel päeval tekkis paratamatult vastikustunne. Tunne, et tahaks ära koju, tahaks oma voodisse, oma sõprade juurde. Enamus ajast oli siiski väga vahva. Nüüd, kui meie Soome läbi sai, mäletan hea tujuga meie tööpäevi, lollitamist, jutuajamisi ja kõike, mida korda saatsime. Jään igatsema isegi poiste igaõhtust meie magama saatmist, kukeäratusi, vastu seina peksmist, Vännnnnndrat ja vihasena kõrvatroppide otsimist. 4 nädalat võõras kohas võõraste inimestega elamist pole mu elus varem ette tulnud, paras katsumus. Ja mis võõrad need võõrad inimesed enam on. Täitsa omad ja head. Rongis pisarais neid ridu kirjutades jookseb see aeg nagu filmilint silme ees. Kõik hea ja lõbus tuleb meelde ja igatsus juba saabub. AITÄH, armsad, selle suurepärase juulikuu eest!

Neljapäev 26.07 KOJU! 4.00 kukeäratus! 3 tundi und oli üpris piisav. Hommikul läksin korjasin natuke maasikaid. Põld reaalselt kajas parmude, sääskede ja mesimummude pininast. Õnneks sellest võrratust helist eemale. Enam ei tunne hommikuti seda rõvedat Offi haisu ega vastikut Soome vihma lõhna riietel. Päris kiire oli, viimased asjad kokku, tsaupakaa kallidele ja sõit rongijaama. Pilet oli palju kallim, kui arvasime. Helsingis oli mõnus ilm ja laevasõit läks viperusteta. Koju minnes tegin vanematele üllatuse, nemad teadsin, et saabun järgmisel päeval. Kodus oli VÄGA veider olla.. Aga õnnelik ikka!

Kolmapäev 25.07 7.00-15.30 meie VIIMANE tööpäev! Terve see päev oli veider. Hommikul 5.45 tegin silmad lahti, kellegi äratus vist helises juba. Vaatasin, et Merili oli ka üleal ja vahtis mulle otsa, Teele samuti. Keegi ei saanud midagi aru ja hakkasime naerma, magasime edasi. Tööpäev pidi lühike olema, sellise hea mõttega noppima läksime. Päeval olime Pasalahtis, õõõõ, kellelegi ei meeldi see põld. Juba pausi ajal ei jõudnud keegi edasi töötada. Päev sai läbi pool4, lühike päev my ass.Olime päris väsinud ja heitsime magama. Ärgates ootasime mitu tundi peremeest, palgapäev oli ju. Lõpuks ta siis ikka tuli ja läksime majja. Palgaga jäime rahule. Tagasisõiduraha seekord ei saanudki. Kõigile tundus see veider. Õhtul tegime tüdrukutega mõnusa sauna ja nautisime viimast õhtut koos pisarate ja naeruga. Kurb tunne oli ikka küll. Öösel pakkisime, kohvrid olid ikka kuradima rasked. Und muidugi kohe ei tulnud ja muffinid maitsesid öösel head.

Teisipäev 24.07 7.00-15.30 töö. Tegelikult töötasid teised kauem, meie Meriliga läksime linna poodi. Ilm oli mõnus soe, aga poes oli jälle hullult külm! Teisi eestlasi nägime ka, lahe. Õhtul läksime tüdrukutega jalutama ja tegime pilte. Nii palju sääski, öak! Teele kukkus enne õue minekut suures toas kõigi ees, ma ei saanud naeru vist tund aega pidama! Meie eelviimane tööpäev oli ju! Meie toal on nimi ka: MEELULIN.

Pühapäev 22.07 8.00-15.00 töö. Korjasime TONN maasikaid. Nii palju ikka. Enam pole üldse jõudu. Tüdimus on peal. Õhtul oli jälle torm, müristas ja lõi välku. Filmisime ka üle pika aja.

Laupäev 21.07 VABA PÄEV! Päeval oli mul juba parem olla. Hommikul ärkasin jälle teistest varem, läksin mustikale. Ilus ilm oli, poisid läksid ratastega poodi, aga tulid üsna pea kilinal-kolinal tagasi, sest vihma hakkas sadama. Teele parandas meie toa kriiksuva ukse ära. Pritsis päevitusõli peale!

Reede 20.07 Minu tööpäev kestis ainult 2tundi. Hommikul oli pisut halb olla, aga otsustasin siiski tööle minna. Kaua seal vastu ei pidanud, jänese pabulad porise vao vahel ajasid südame veel rõvedamaks. Palaviku tunne oli ka. Korjasin oma 3 kappa Tulilahtis ära ja koju tagasi. Ma ei olnud ainuke, kes end halvasti tundis. Päeva lõpuks oli alumisel korrusel 10st inimesest 3 või 4 terved. Minul polnud absoluutselt halba tunnet töölt puudumise pärast. See oli siililegi selge, et varem või hiljem jääme kõik haigeks, kuna töötasime kohutava ilmaga, vihma ja külma tuulega. Poleks arvanud, et siin nii juhtub. Õhtul vaatasime üli head, aga pikka filmi The Doors.